Eeskostet ootavad lähitulevikus ees muudatused

ESTA juhatuse ja sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo vahelisel kohtumisel 19. juunil arutleti pikalt praeguse eestkoste korralduse üle Eestis. Rohkelt kõneainet pakkusid ka võimalikud muudatused, mis valdkonnas lähitulevikus ees oodata võivad.

Enne ministriga kohtumist kogus ESTA oma liikmetelt sisendit teemade osas, millele kohtumisel keskenduda. Ühe olulise teemana kerkiski esile eestkoste korraldamine. Peamiselt tekitasid muret kaks küsimust: kas eestkoste korraldamise kohustus on igale kohalikule omavalitsusele jõukohane ja kuidas kaitsta paremini eestkostetavate huve?

ESTA tähelepanu juhiti sellele, et tavaliselt tegelevad kohalikes omavalitsuses eestkostega sotsiaaltöötajad. Ometigi nõuab valdkond rohkem spetsiifilisi oskusi, kui täna sotsiaaltöö erialal õpetatakse. Probleemiks on ka see, et tegemist on omavalitsusele antud ülesandega, mis ei ole riigi poolt rahaliselt toetatud. Sellest tulenevalt on tänaseks tekkinud olukord, kus mõnes kohalikus omavalitsuses on sotsiaaltöötajatel nii palju eestkostetavaid, et töötajad on üle koormatud. Juulikuus jõustuva hooldereformiga seoses kasvab nii kohalike omavalitsuste kui ka sotsiaaltöötajate koormus veelgi. Samuti on suureks väljakutseks füüsilisest isikust eestkostjate leidmine.

Eestkostega seoses saime kohtumisel ministeeriumilt selge vastuse, et pikas perspektiivis on eestkoste vajadus suurenenud. Perekonnaseadust lugedes nähtub, et esmalt pöördub inimene eestkoste avaldusega kohtusse, ent indiviidi nõustamise kohustus on kohalikel omavalitsustel. Varasemast kohtumisest Maakohtuga on eestkoste teemal jäänud kõlama sõnum, et füüsilisest isikust eestkostjaid peab nõustama kohalik omavalitsus. Paraku jääb aga selgusetuks, mille alusel antud kohustust täita tuleb. Igal kohalikul omavalitsusel on seaduse piires vabad käed oma töö korraldamisel. Eelmainitud olukorra puhul võib kohalik omavalitsus eestkostealase nõustamise enda asutuse siseselt  teistele spetsialistidele, kes on pädevad antud  teemal inimesi nõustama. Nõustamise tööd ei pea alati sotsiaaltööspetsialist tegema, seda võib teha ka vallas töötav jurist või ükskõik milline pädevust omav ametnik. Igal omavalitsusel on õigus otsustada millisel viisil enda elanikke eestkosteküsimusetega  nõustada.

Ministeerium on arutanud võimalusi, kuidas  ühtlustada kohalike omavalitsuste koormust, arvestades, et paljud eestkostetavad elavad omavalitsuse alast eemal ja  tihti ei ole võimalik eestkostetavaid vajalikul määral külastada. Paraku ei ole väljapakutud võimaluste seast seni leitud ühtegi head ning kõigile osapooltele sobivat lahendust. Ministeeriumi sõnul on praegune koormuse jaotus kõige ühtlasem, sest ära on kadunud suured kauaaegsed erihooldekodud ning varasemalt nendele omavalitsusele langenud koormus on liikumas eestkostetava uuele hooldekodu omavalitsusele. Siiski on murekoht ka siin, sest tuleb jälgida, et piirkonnad, kus on rohkem erihooldekandeteenuse osutajaid, tuleksid oma koormusega toime. Seda seetõttu, et reeglina on erihooldekande asutused koondunud pigem väiksemate omavalitsuste piirkonda. Suuremates linnades nagu Tallinn ja Tartu on elanike arvuga võrreldes teenusepakkujaid vähe.

Laste eestkoste osas on planeeritud muudatused, mis puudutavad peamiselt eestkostjaid. Tegutsetakse selle nimel, et eestkostjaid paremini ette valmistada ja koolitada ning pakkuda erinevaid tugiteenuseid valdkonna teemadega toimetulemisel.  Lisaks on ÜRO Puuetega inimeste komitee teinud Eestile soovituse kaotada eestkoste ning asendada toetatud otsuste tegemisega. Selleks on ministeerium tellinud analüüsi, et selgitada välja, mil viisil see Eestis toimiks. Uuringu viib läbi Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE), kes suhtleb  kohalike omavalitsustega ning uurib, kuidas on jaotunud eestkostetöö koormus ja millised uued lahendused lähtuksid kõigi osapoolte vajadustest.

Erle Eenmaa on enda 2021 aasta magistritöös viidanud, et toetatud otsuste tegemise mõistet kasutatakse mitmes tähenduses ning vahel on ebaselge, mida selle all mõeldakse. Eenma viitab, et seda võib käsitleda kui protsessi, süsteemi või raamistikku, mille alusel inimesi otsustamisel toetatakse. Seega on toetatud otsuste tegemine ühest küljest protsess, teisalt alternatiivne õigusparadigma inimeste autonoomia kaitsmiseks. Selle asemel et lasta eestkostjal inimese eest valikuid teha, on tal toetaja, kes üksnes abistab ja toetab inimest tema valikutes. Eenmaa viitab, et asendatud otsuste tegemise ehk eestkosteja toetatud otsuste tegemise põhimõtteline erinevus seisneb selles, et viimases on kesksel kohal puudega inimene. Seega on toetatud otsuste süsteem paindlik ja lähtub inimese vajadustest ja huvidest.[1]

Eesti Puuetega Inimeste Koda on juhtinud tähelepanu toetatud otsustamise süsteemile Eestis. Nad viitavad, et Eestis puudub toetatud otsustamise mehhanism. Enamasti määratakse eestkoste ehk asendatud otsuste tegemine kõikide tegevuste jaoks. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon artikkel 12 näeb ette, et leppega seotud riigid peavad tagama toetatud otsustamise mehhanismi tekkimise.[2] Mõned olulisemad punktid kõnealuses konventsioonis sätestavad järgmist:

• puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel;
• õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed peavad austama isiku õigusi, tahet ja eelistusi, olles kohaldatud ainult lühima võimaliku aja vältel (üldjuhul kuni viieks aastaks);
• eestkoste seadmisel peab eestkostjal ja eestkostetaval olema omavaheline reaalne kontakt ja teineteisemõistmine.[3]

Sotsiaalministeeriumi hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakonna nõunik Meeli Tuubel märgib, et rahvusvaheliste soovituste puhul tuleb arvestada erinevate riikide õigusruumiga. Näiteks Eestis ei piirata õigusvõimet, see on igal inimesel ja teatud juhtudel ka lootel. Teovõime tähendab  võimet teha iseseisvalt otsuseid. Piiratud teovõime on faktiline seisund, mille korral määratakse inimese toetamiseks ja otsuste tegemiseks talle eestkostja – eraldi inimese teovõimet ei piirata.

Võttes arvesse eeltoodud punkte ning Epikoja variraportit, on tegelikkuses olukord selline, kus üldjuhul kaasatakse piiratud teovõimega inimesi vähe enda elukorralduslike otsuste tegemisse. Enamasti toetutakse sotsiaalvaldkonna inimeste ja hoolekandeasutuse personali arvamusele. Nõnda tegutsedes on tõenäoline, et tihtipeale võivad eestkostetava isiklikud huvid ja vajadused märkamata jääda. Sõltumata rahvusvahelisel tasandil kehtivast põhimõttest, mille kohaselt tuleb isiku teovõimet piirata võimalikult vähe, ei ole Eesti maakohtud oma otsuste langetamisel sellele põhimõttele alati tuginenud.[4]

Sotsiaalministeeriumi hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakonna nõunik Meeli Tuubel toob esile, et eestkostja määramise küsimuses konsulteerib kohus alati kohaliku omavalitsusega ja mõneti on ka omavalitsuse kätes öelda, et inimesel võib küll olla vaimse tervise häire, aga see ei tähenda, et ta peaks olema eestkostel ja kaotama osa või peaaegu kõik õigused ise oma elu üle otsustada. Näiteks võlgadesse sattunud inimene saab tuge võlanõustajalt ning inimene, kellel on raskusi oma elu suunamisega, saab tuge erinevate sotsiaalteenuste kaudu. Vaimse tervise häire ei käi alati käsikäes eestkostega. Iga inimene teeb oma elus ebamõistlike otsuseid ja tegeleb nende tagajärgedega koos toetava süsteemiga.

Tänasel päeval on Eestis kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatel eestkoste korraldamisega seoses suur koormus. Üldjuhul võtavad asjaajamised palju aega ja inimesega reaalselt kohtumiseks aega napib. Viimase puhul kerkib esile murekoht, et eestkostetavad viibivad hoolekandeasutustes, mille piirkond ei ühti sotsiaaltöötaja tööpiirkonnaga. See takistab kohtumisi veel enam. Situatsioonis, kus ühel eestkostjal on üle 50 eestkostetava, siis võib vaid mõelda, kui palju vajaks see inimene aastas töötunde, et kõigi eestkostetavatega kohtuda ja nende igapäevast elu korraldada. Tundub, et tänase olukorra lahendamiseks napib võimalusi. Näiteks ei ole mõeldav, et hoolekandeasutustes viibivad inimesed muudavad oma sissekirjutust ning saavad sama piirkonna elanikuks, kus teenusel viibitakse. Nõnda toimides satuks osad kohalikud omavalitsused väga suure maksukoormuse ja töökoormuse alla, mis omakorda ajaks üldpildi proportsioonist välja.

Hetkeolukord peegeldab hästi inimese olulisust loodud süsteemi sees. Ülekoormatud sotsiaaltöötajatel ei ole ressurssi pöörata inimesele kui indiviidile tähelepanu ja pidevalt uurida, millised on tema soovid ja vajadused. Arvestades, et eestkoste peab inimest toetama, siis ei saa eelnevat argumenti kindlasti kasutada vabandusena, küll aga on see tänane reaalsus. Kogu selle töökoormuse all peab iga töötaja alati meeles pidama, et eestkoste kohaldamisega ei kao inimene ära, ta on ikka siin ja olemas üheskoos meiega. Mida siis lõpuks teha, et süsteem ei kaotaks ära indiviidi eestkoste taga ega abivajaja ei seostuks üksnes numbrite ja aruannetega? Kuidas saab süsteem toetada inimest tema valikutes ja elu turvalisuses? Kas toetatud otsuse kohaldamine võib olla uus tee?

Erle Eenmaa on enda magistritöös viidanud, et riigid ei ole kiirustanud asendatud otsuste tegemise põhimõttel üles ehitatud süsteemist loobumisega, põhjusel, et õigusküsimused on keerulised. Artikli 12 rakendamist on kritiseeritud ka teaduskirjanduses. Viidatud on, et toetatud otsustamine ei paku alternatiivseid meetodeid, et hinnata, kuidas ja millist abi on inimesel vaja, ega arvesta olukordi, kui inimene loobub abist, mida ta objektiivselt vajab.[5]

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon on valmis ministeeriumi poolt korraldatavas uuringus kaasa rääkima ning enda panuse andma.

Kasutatud kirjandus:

[1] https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/72447/eenmaa_erle_ma_2021.pdf?sequence=1&isAllowed=y

[2] https://epikoda.ee/uudised/uro-puuetega-inimeste-komitee-arvamus-eesti-olukorrast

[3] https://epikoda.ee/wp-content/uploads/2018/05/SINUGA_kevad-2018_webi.pdf

[4] https://epikoda.ee/wp-content/uploads/2018/05/SINUGA_kevad-2018_webi.pdf

[5] https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/72447/eenmaa_erle_ma_2021.pdf?sequence=1&isAllowed=y