Hea sotsiaaltöötaja on hästi hoitud!

Hea sotsiaaltöötaja on hästi hoitud!

Marju Selg

ESTA eetikakomitee liige

Seda lugu ajendas kirjutama Kuuuurija novembrikuine saade „koopamehest” ja selle ümber puhkenud melu. Samalaadsed olukorrad ei ole sotsiaaltöötajatele võõrad. Vahel jõuavad need ka meediasse ning siis on süüdlased varnast võtta – südametud sotsiaaltöötajad. Paraku on sotsiaaltöötajail vähe võimalusi avalikkusele selgitada, mis on nende võimuses ja miks nende head kavatsused kipuvad liiva jooksma.

Sotsiaaltöö on kõige tulemuslikum, kui klient soovib, et teda aidataks. Ent argipäev on selline, et abi otsitakse või sellega lepitakse enamasti sunnitult: kas kellegi pealekäimisel või siis äratundmisest, et senisel moel pole võimalik oma elu jätkata. See sunni element ei ole meeldiv kliendile ega sotsiaaltöötajale ning mõjutab nende suhteid. Sunniga käib kaasas nähtus, mida nimetatakse kliendi vastupanuks: sihipärane sotsiaaltöötaja ootuste või nõudmiste mittetäitmine. Tõrges klient vaidleb vastu, räägib muud juttu või vaikib, ei täida kokkuleppeid või kaob üldse ära.

 Sotsiaaltöö kaks nägu: hoolitsev ja valvav

Sotsiaaltöö on justkui vana-Rooma kahenäoline jumal Janus: üks nägu on hoolitsev ja toetav, aga teine, range nägu sümboliseerib kohustust inimesi aidates neid ka ühiskonnale sobilikumaks vormida. Sotsiaaltöötajad peavad valvama, et vanemad hooliksid lastest, et kliendid täidaksid kokkuleppeid ja teeksid ka ise midagi oma elu muutmiseks.

Ent inimene on olemuslikult haavatav (Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös 2019) ning võime iseenda ja oma lähedaste eest hoolitseda on erinev. Paljudele käib see üle jõu. Nad vajavad abi, et saada aru maailmast ja iseendast selles, teha häid valikuid, leida oma koht elus, tunda end kuuluvana ja vajalikuna. Sajandeid on inimeste eest hoolt kandnud kirik. Nüüdseks on kiriku ülesanded läinud suuresti üle sotsiaaltööle. Ühtlasi sai sotsiaaltöö ka hingekarjastele (pastor tähendab karjast) omase pastoraalse võimu (Foucault 2011): hoolitseda teiste eest, seda aga hoolealuste iseseisvuse hinnaga. Sotsiaaltöötajad peavad ära tundma hea ja kurja, normaalse ja ebanormaalse ning suutma neil vahet teha, et valida kohane toimimisviis. Selleks on vaja palju inimlikku tarkust ja kindlameelsust, sügavaid teadmisi ja tundlikku moraalset närvi. Kuid nende vooruste mõjulepääs ei sõltu ainult töötajast endast – vaja on ka organisatsiooni, kolleegide ja ülemuste panust. 

Sotsiaaltöötaja ja kliendi suhe

Sotsiaaltöö kahenäolisust ja sellega seotud probleeme aitab mõista Soome sotsiaaltööteadlase Kirsi Juhila (2006) kliendisuhete käsitlus. Juhila eristab kolme tüüpi suhteid sotsiaaltöötajate ja klientide vahel: lõimimis- ja kontrollisuhe, partnerlussuhe ja hoolitsussuhe.

Lõimimis- ja kontrollisuhte eesmärk on päästa inimesi (sh meie „koopameest”) tõrjutud seisundist ja vormida neid ühiskonnakõlblikuks. Sotsiaaltöötajad on piirivalvurid, kes kaitsevad peavooluühiskonna väärtusi ja püüavad aidata siseringi neid, kes veel pole kodutud, vanglas või „hullumajas”. Nad püüavad edendada klientide iseseisvust ja vastutusvõimet, kuid suhte kontrollipool töötab sellele vastu. „Mitteparanevad” kaaskodanikud saavad külge läbikukkunu sildi. Sama võib juhtuda ka sotsiaaltöötajatega, sest selline töö ei anna sageli tulemusi.

Abi vastuvõtmine nõuab ühiskonnast irdunud inimeselt pajude tõkete ületamist. Tõkked võivad olla seotud teadmatuse ja hirmudega, varasemate halbade kogemustega, püüdega kaitsta oma sõltumatust ja mitte anda end väliste jõudude meelevalda. Lõimimis- ja kontrollisuhte juurde kuulub paratamatult kliendi vastupanu, mis aga ei pruugi näidata, et ta ei soovi abi, vaid et abistamisviis ei ole talle meelt mööda.

Partnerlussuhte tunnuseks on koostöö. Partnerlussuhe ei eelda sarnasust ja vastuolude puudumist, eesmärgile püritakse neist hoolimata. Sotsiaaltöötaja ja klient on kaaskodanikud, nad asuvad samal pool rajajoont.

Hoolitsussuhe erineb põhimõtteliselt nii lõimimissuhtest, mis peaks edendama inimese vastutusvõimet, kui ka partnerlussuhtest, kus partnerid võrdväärsel positsioonil. Hoolitsus on suunatud neile, kes ise ei saa ise hakkama, ei suuda ise enda eest hoolitseda kas vanuse (lapsed, eakad) või puude tõttu või muudel elulistel põhjustel. Hoolitsus on tingimustevaba, seda ei pea hüvitama ega käitumisega välja teenima. Sõltumine teiste inimeste abist on täiesti normaalne nähtus – keegi ei saa päris üksi hakkama, igaüks võib sattuda olukorda, kus teiste hoolitsus on möödapääsmatu. Hoolitsus on inimese põhiõigus.

Need suhtetüübid on teoreetiline konstrukt. Tegelikus elus ei jagune kliendid selgepiiriliselt tõrjutuiks, partnereiks ja hoolealusteks ega ka sotsiaaltöötajad lõimijaiks, partnereiks ja hoolitsejaiks. Igas kohtumises vahelduvad klientide ja sotsiaaltöötajate suhted pidevalt: ilmneda võivad kõik need suhted ja palju muudki.

Mis juhtub sotsiaaltöötajatega

Asutustes, kus tegeldakse peamiselt sundklientidega, töökoormus on suur ja napib ressursse (aega ja töövahendeid, teenuseid, kolleegide ja juhtkonna toetust), võivad töötajaist saada sundsotsiaaltöötajad (Rooney 2009). Neis on sarnasust oma sihtrühmaga: nad tunnevad end ametikaaslastega võrreldes tõrjutuina. Enamasti on nad avaliku sektori töötajad, kelle töös domineerib sotsiaaltöö valvav ja kontrolliv pool. Töökoha hoidmine võib olla sundotsus, mille taga on välised hüved (palk, püsiv töökoht, ametiauto), mitte oma töö sisemine väärtustamine.

Kui sotsiaaltöötajad on sunnitud alluma reeglitele ja järgima väärtusi, mis ei ole kooskõlas nende arusaamaga heast sotsiaaltööst, kasutavad nad ellujäämiseks erinevaid strateegiaid (Sherman ja Wenocur 1983). Alistujad samastuvad bürokraatiaga, töötavad masinlikult, ei seisa enda ega klientide eest ning lülitavad välja empaatia. Mittealistujad samastavad end klientide viha ja vastupanuga. Nad kasutavad sundklientidele sarnaseid käitumisviise: eiravad vastumeelseid ülesandeid, vaidlevad vastu, ei anna end ülemustele kätte. Nišileidjad otsivad endale mugavama, nt koolitusjuhi koha. Eemaldujad kas lahkuvad töölt või leiutavad viise, kuidas hoida emotsionaalset või füüsilist distantsi klientide ja töökaaslastega. Eneseohverdajad samastavad end jõuetute, hoolitsust vajavate klientidega. Nad töötavad õhtuti ja nädalavahetustel, selle all kannatab tervis ja isiklik elu. Õnneks on ka konstruktiivseid mittealistujaid, kes mõjutavad organisatsiooni sotsiaaltöö väärtuste vaimus, leides selleks sobiva hetke ja viisi.

Sotsiaaltöötaja suhe oma töökohaga

Tuleb tõdeda, et sotsiaaltöö korraldus ja sotsiaaltöötajate kohtlemine oma töökohal peegeldub nende suhetes klientidega ja vastupidi: valitsev kliendisuhete tüüp kallutab ka organisatsiooni samalaadsete väärtuste suunas. Kui kanda kolm kliendisuhte tüüpi (Juhila 2006) üle sotsiaaltöötaja ja organisatsiooni vahel toimuvale, avaneb järgmine pilt.

Lõimimis- ja kontrollisuhe sobib hästi tänapäeva bürokraatlikku ja tõhusust tähtsustavasse sotsiaaltöökorraldusse, kus sotsiaaltöö väärtused võivad jääda tagaplaanile. Sellist ideoloogiat järgivad asutused on sundsotsiaaltöötajate kasvulava. Tugevamad valivad konstruktiivse vastupanu, mille hinnaks võib olla läbipõlemine. Nii juhid kui ka töötajad hoiavad omavahel selget rajajoont.

Partnerlussuhte puhul kohtlevad juhid töötajaid mitte ainult spetsialistidena, vaid ka mitmekülgsete isiksustena, neile püütakse leida kõige kohasem rakendus, toetatakse arengut, innustatakse kaasa rääkima töökorralduslikes jm ühistes asjades. Juhid ja töötajad asuvad nad samal pool rajajoont. Aga sarnaselt eelmisele suhtele on ikkagi ideaaliks nii sotsiaaltöötaja kui ka kliendi tõhusus oma rollides.

Hoolitsussuhe kipub jääma varju kahe eelmisel suhtele, mis mõlemad rõhutavad töötajate panust organisatsiooni eesmärkide täitmisse, kuid on neile tähtis vastukaal. Hoolitsussuhtele omased humanistlikud põhimõtted kehtivad ka sotsiaaltöötajate eest hoolitsemisel.

Haavatavus ei ole omane ainult nõrgematele, see on üdini inimlik nähtus. Oma töö iseloomu tõttu on sotsiaaltöötajad eriliselt haavatavad, toetamine ja hoolitsus peab saatma neid iga päev.

Sotsiaalsete olenditena sõltume me kõik üksteisest. Sotsiaaltööd ei ole võimalik teha üksinda, vastastikuse toeta, ilma koostööta ja võrgustikke kaasamata.

Igapäevane hoolitsemine sotsiaaltöötajate eest olgu tingimustevaba, seda ei pea kuidagi hüvitama ega hea tööga välja teenima. Vastupidi, kõige rohkem toetust ja hoolitsust vajab töötaja siis, kui tal on läinud midagi halvasti, kui teda vaevab süütunne või ta on sattunud avaliku kriitika alla.

Kokkuvõte

Sotsiaaltöö väärtused väljenduvad eelkõige partnerlussuhtes ja hoolitsussuhtes. Kuid lõimimis- ja kontrollisuhe ei saa sotsiaaltööst kaduda, kuni püsib ühiskonna kihistumine ja sotsiaaltöötajal tuleb olla vardjaks peavooluühiskonna ja tõrjutud vähemuse vahelisel alal. Alles jäävad ressursipuuduses ja pideva surve all tegutsevad sundsotsiaaltöötajad, kel on oht koos oma sihtrühmaga saada külge ebaõnnestuja silt.

Töötajad võivad jääda adekvaatse toeta, sest sotsiaalasutuste juhtidel võib olla raske samastada end eesliinitöötajate haavatavusega. Üks põhjus on ehk selles, et sageli ei ole juhid hariduselt või hingelt sotsiaaltöötajad. Van Ewijki (2016) sõnul vajab sotsiaaltöö juhte, kes tunnevad ja tegutsevad nagu sotsiaaltöötajad, kuid on neist kogenumad.

Sotsiaaltöö juhtimist ja organisatsioone on Eestis vähe uuritud. Kuidas näevad oma rolli juhid ja mida vajavad sotsiaaltöötajad? Millised on töökorralduse ja asutuse sisekliima seosed töö tulemuslikkuse, töörahulolu ja ametis püsimisega? Kui pikk on sotsiaaltöötajate ametikarjäär ja miks see katkeb enneaegu? Näiteks Ühendkuningriigis kestab laste ja peredega tegelevate sotsiaaltöötajate karjäär keskmiselt 9 aastat, seevastu õed püsivad oma ametis keskmiselt 16 aastat ja arstid 25 aastat (Social work reform 2016).

Sotsiaaltöö on ja jääb raskeks elukutseks – seda ei ole võimalik muuta, kuid võimalik on toetada sotsiaaltöötajaid, et nad oma tänuväärses ametis vastu peaksid.

Viidatud allikad

Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös (2019). IASSW. Sotsiaaltöö, 4, 84–91.

Foucault, M. (2011). Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn: Varrak.

Juhila, K. (2006). Sosiaalityöntekijöinä ja asiakkaina. Sosiaalitön ühteiskunnalliset tehtävät ja paikat. Tampere: Vastapaino.

Rooney, R. H. (2009). The nonvoluntary practitioner and the system. Raamatus: Rooney, R. H. (toim). Strategies for work with involuntary clients. New York: Columbia University Press, 449–459.

Sherman, W. R., Wenocur, S. (1983). Empowering Public Welfare Workers through Mutual Support. Social Work, 28(5), 375–379.

Smith, R. (2008). Social Work and Power. Basingstoke: Palgrave Macmillan.

Social work reform (2016). London: House of Commons. https://publications.parliament.uk/pa/cm201617/cmselect/cmeduc/201/201.pdf. (25.01.2020).

Van Ewijk, H. (2016). Sotsiaaltöötajate juhtimine. Mõtisklusi sotsiaalööst. Ajakirja Sotsiaaltöö artiklite kogumik. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, 29–31.

Artikli täispikk versioon ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2021