Katrin Tsuiman: piiride murdja ja uute asjade katsetaja

Katrin Tsuimani teekond sotsiaalvaldkonda on olnud väikeste sakkide ja käändudega. Pere noorima lapsena on ta alati olnud pisut piiride murdja ja uute asjade katsetaja. Tõenäoliselt, nagu ta ise armastab öelda, on ta elu enese tahtel tihtipeale saanud osa asjadest, mis on uued või esmakordsed. Kõigi tema tegemiste läbivaks jooneks on alati olnud siiras huvi inimese ja ühiskonna vastu, mida me järjepidevalt enda ümber loome.

Milline on olnud sinu teekond sotsiaalvaldkonda ja millise pilguga vaatad tagasi siiani kogutud kogemustele?

Pärast keskkooli soovisin minna Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima, et uurida inimest. Paraku ei olnud 1988. aastal psühholoogia erialale vastuvõttu ning tuli leida teine eriala. Valisin sotsioloogia, mis uurib paralleelselt nii inimest kui ka ühiskonda. Sotsioloogiat sai sel ajal õppida vaid Mihhail Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis. 1988. aastal katsetati ülikooli sisseastumistel esmakordselt uut vastuvõtusüsteemi – 10 palli hindamissüsteemi ning kõik medaliga keskkooli lõpetajad, kes said esimese eriala põhieksamil 10 punkti, said kohe ülikooli sisse. Mina saingi ajaloo eksamil maksimum punktid ning olin selle abil ametilikult Moskva riiklikus ülikoolis filosoofia teaduskonna sotsioloogia tudeng.

Sama aasta sügisel sõitsingi Moskvasse ülikooli, kus sain esimesel kuul koos teistega korjata käsitsi kartuleid Borodino lahinguväljadel. Eestis hakkas samal ajal laulev revolutsioon ja loodi rahvarinne -Lauristin ja Savisaar käisid Moskvas tudengitega kohtumas. Paistis, et Eesti hakkab iseseisvuma ning ma ei tahtnud jääda teisele poole piiri. Õnneks alustas 1989. aastal Tartu Ülikoolis esimene sotsioloogia kursus ning tulingi oma eriala õppima Tartusse. Alustasin sel aastal Tartu Ülikoolis uuesti sotsioloogia tudengina, kuulasin vabaainetena Enn Mikkini loenguid ning uurisin samal ajal sotsiaalvaldkonda.

Tartu Ülikoolis sotsioloogia õpingute ajal lõin pere, saabus Eesti Vabariik ning ühel hetkel tekkis elus olukord, kus tegin valiku eluülikooli kasuks ning akadeemiline sotsioloogi tee jäi pooleli. Mul oli tol hetkel seda otsust kerge teha, sest ühtäkki sain aru, et ainult numbrid, andmed, analüüsid ja prognoosid, mudelid ja teooriad ei olnudki sellel hetkel minule.

1994. aasta sügisel Eesti rahvast tabanud laevakatstroof puudutas ka minu peret väga lähedalt ning ma elasin pool aastat ema kõrval, et abistada teda isast maha jäänud majapidamise juures. Selle kõrval olin pereema ja tegin teisi valikud – kuus aastat tegelesin hoopis pisut eraettevõtlusega. Kuna uued asjad ja väljakutsed on mind alati köitnud, siis ei püsinud ma kuidagi paigal. Näiteks käisin vahepeal Münchenis õppimas värvi- ja stiiliõpetust ning töötasin hoopis kosmeetikasalongis konsultant-jumestajana. Ühise nimetajana võib kõigi nende tegemiste kohta päeva lõpuks ikkagi öelda, et tegin tööd inimestega. See oli periood, sain läbi kogemuse näha ja tunda, kuidas inimeste sisemine ja välimine pool omavahel kooskõlas võiksid olla. Praegu ma muidugi mõtestan seda kõike hoopis teisiti kui tookord. Üht aga tean kindlasti, just seda tööd tehes taipasin, et ma siiski tahan teha midagi rohkemat ja sügavamat kui töötada inimese välimusega. Miski lihtsalt tõmbas mind sotsiaalvaldkonna poole tagasi.

2000. aastal alustasin uuesti, täiesti rohujuure tasandilt – läksin õppima Pärnu Kodumajanduskooli sotsiaalhooldust. Kolme aastase tsükliõppe perioodil asusin õpingute kõrval tööle „lastekodu“ kasvatajana. Õpingute ajal tegin praktikaid erinevates sotsiaalhoolekande asutustes ja sotsiaaltööga kokkupuutuvates organisatsioonides, sealhulgas kriminaalhoolduses. See viimane mind täielikult praegusele sotsiaalvaldkonna rajale tagasi tõmbaski. Pärast kutsehariduse lõpetamist, töötades kriminaalhooldusel, läksin taaskord õppima. 2005. aastal alustasin sotsiaaltöötaja erialaga Tallinna Ülikooli bakalaureuse õppes. Arvasin, et olin väga sotsiaaltöötaja, aga nende õpingute ajal käisin praktikal Pärnu Linnavalitsuses ning sain aru, et tegelikult on seal võimalus teha päriselt sotsiaaltööd ning midagi parendada – muuta inimese jaoks. Vaid kaks aastat hiljem asusin sinna tööle piirkondliku sotsiaaltöötajana ning aasta pärast juba eakate ja puuetega inimeste hoolekande peaspetsialistina. Kui 2015. aastal lõpetasin Tallinna ülikoolis sotsiaaltöö magistrikraadi, lahkusin Pärnu Linnavalitsusest puuetega inimeste hoolekande peaspetsialisti kohalt. Kaheksast tööaastast kohalikus omavalitsuses jäi puudu täpselt neli päeva. Liikusin sealt edasi riiklikule tasandile. Viimase seitsme tööaasta jooksul on olnud mulle tööandjateks Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet ning SA Pärnu Haigla.

Tagasivaataavalt on iga töökoht olnud mulle suureks kogemuste korjeks – nii oma kolleegide, juhtide ja organisatsioonides oleva töökultuuriga, kui ka inimestega, kelle jaoks me need süsteemid oleme loonud. Kõige selle taustal, olles erinevates ametites, on minus pidevalt olemas olnud soov mõista – kas, kuidas ja mida meie, sotsiaalala valdkonna töötajad, oma erinevates rollides muudame, toetame või teeme inimese jaoks, kes ühel või teisel eluetapil vajab lisaks iseenese tugevusele tuge ja toetust ühiskonnalt, kus ta elab.

Ma olen väga tänulik, et olen kõikide nende aastate jooksul saanud olla koos nii eriliste inimestega. Mul on ikka veel olemas usk imelise inimese võimekusse muutuda ja areneda – nii aitaja kui ka aidatava puhul. Usun, et see lähtekoht, et me kõik oleme ja jääme inimesteks, aitab parendada ka meie hoolekande süsteemi.

Millised on sinu hinnangul enamlevinud müüdid sotsiaalvaldkonna kohta?

Ma tegelikult ei tea hästi, millised müüdid meie valdkonna kohta ringi käivad. Pigem liigub rohkem müüte inimeste kohta, keda ühiskond käsitleb abivajajatena. Üks müüt on see, et abivajavad inimesed, kes tulevad sotsiaaltöötaja juurde, on arvamusel, et sotsiaaltöötaja istub arvuti taga ja tal on kõik vajalik informatsioon inimese kohta juba erinevates andmebaasides olemas. Inimesed ütlevad tihipeale, et vaadake sealt arvutist. Tegelikkuses aga selgub sellistes olukordades tõsiasi, et sotsiaaltöötajal ei ole vajalikku infot ja algab uuesti sama jutu rääkimine, mida inimesed on juba eelnevalt rääkinud arstile või Töötukassa juhtumikorraldajale.

Mis on sotsiaalvaldkonnas tegutsedes kõige keerulisem?

See on keeruline küsimus. Ma ei oskagi kohe öelda, kas on midagi, mis on just sotsiaalvaldkonnale iseloomulikult keeruline. Viimaste aastate isiklikule kogemusele tuginedes tundub kõige keerulisem see, et valdkonna suures katsetamiste lainetes on abistavates tegevustes ja projektides raske orienteeruda isegi valdkonna enda inimestel, rääkimata veel abivajavast inimesest. Rahade kasutamise järelevalveid tehes loodame, et inimesed oskavad öelda, millisest projektist või tegevusest teda keegi toetab või abistamas käib. Me loome eesmärkide elluviimiseks dubleerivaid teenuseid, katsetame samasisulisi abistamist korraldavaid mudeleid ja keelt, mis ei ole abivajava inimese jaoks mõistetav.

Kõige selle taustal on sotsiaalvaldkonna töötaja tegelikult see, kes tegutseb alati abivajava inimese huvides. Vastavalt vajadusele kannab sotsiaalvaldkonna töötajata abivajava inimese elukaare jooksul, tema erinevates eluetappides ja personaalses eluilmas, siduja rolli erivaldkondade vahel. Teisisõnu peab erialase pädevusega töötaja justkui teadma pisut kõigist valdkondadest ja samas kõike abivajavast inimesest, et osata õigel ajal õiges kohas tuge pakkuda. See tähendab abivajaja jaoks tuleb õigel ajal just see õige abimeetme või projekti kasutamise võimalus üles leida. Siinkohal mulle tundubki, et me ise oleme oma valdkonna liiga keeruliseks ajanud. Tean enda varasematest ja tänaste heade kolleegide näidete varal, et on täheldatav arv olukordi, kus on näha, et inimene vajab tõesti kiirelt abi ja ta on valmis selle vastu võtma, kuid abi ei ole võimalik osutada – puudub praktik, kes teenust osutab või teenuskoht, kust abi saaks.

Mulle väga meeldib mõte, et ära sina ise oma elu keeruliseks ela ning arvan, et eriti kehtib see sotsiaaltöös. Ma tõesti usun, et sotsiaalvaldkond saab olla inimlik ja lihtne – seda eeskuju näitavad mitmed inimesekeskse toetussüsteemiga riigid.

Sotsiaalvaldkonna puhul räägitakse tihti, et üheks murekohaks on järelkasv. Kuidas tuua noori sotsiaalvaldkonda?

Mina näen, et sotsiaalvaldkonda tulevad noored küll – nii mõneski koolis on sotsiaalvaldkonna erialadele päris korralik konkurss. Selle teadmise taustal väidan, et järelkasvu tuleb, ent nad ei püsi kuigi kaua valitud teel. Arvan, et peamine küsimus täna peaks meil hoopis olema see, et kuidas hoida kõiki neid erialase pädevusega inimesi sotsiaalvaldkonnas. Sarnaselt teistele eluvaldkondadele on kindlasti siin võtmesõnadeks väärikas tasu, tööõnn ja erialase identiteeditunde kasvamine. Tööõnne tunde saavad luua kollektiivid, kus me igapäevaselt töötame. Erialase identiteedi kujundamisel ja tugevdamisel on noortele kindlasti oluline kogemuslik mõju – praktilised tööd ja mentorluse toel arenemine. Kõige keerulisem on väärika tasuga. Selleks võimaluste kujundamine on juba laiemalt meie maksupoliitika ja sotsiaalkaitse erinevate ressursside teema. Samuti on see ühiskondliku kokkuleppe teema, kui väärikat sotsiaaltööd me ühiskonnana soovime abivajajatele tagada ning kuidas väärtustame selle töö tegijaid.

Kui sa saaksid teha sotsiaalvaldkonnas kolm muudatust või uuendust, siis mis need oleksid?

Oi, ma ei piirduks kindlasti ainult kolmega. Ma toon kohe esile neli olulist muudatust, mille rakendumine oleks meie valdkonnale suureks abiks:

1. Tagaksin selle, et sotsiaalvaldkonna töö algab tervishoiusüsteemis töötavatest sotsiaaltöötajatest ja hooldajatest. Nende elektrooniliselt töölaualt algab personaalne juhtumikorralduslik lahendus ehk personaalne terviklik abi korraldus. See saab alguse sellest, et nende tööülesannete toimingud ja inimese tegevusvõimekuse kohta kirja pandud info oleks kiiresti kättesaadav ja liiguks edasi omavalitsuse sotsiaaltöötajatele, kui inimene vajab peale meditsiinilist abi tuge ka hoolekandesüsteemist.

2. Liidaksin erivajadusega lastele vajalikud arengut toetavad terapeutide ressursid ja eelarved ühte süsteemi. Sellega lõppeks ära laste ja nende vanemate solgutamise erinevate süsteemide vahel. Hetkel on abi nende jaoks kui jupike siit ja jupike sealt – haridusest, tervishoiust (eriarstiabist – taastusravi, ja perearsti tasandilt), kahest erinevast rehabilitatsioonisüsteemist – Sotsiaalkindlustusamet ja Töötukassa (alates 16. eluaastast) ning siis veel ka kohaliku omavalitsuse sotsiaalsüsteemist. Igas selles süsteemis on täna nii-öelda oma „uksevalvur“, kes toodab konkreetselt selle süsteemi nõutele vastavaid dokumente.

3. Kirjutaksin ümber sotsiaalteenuste kvaliteedi standardid ning määratleksin teenuste kvaliteedi printsiibid inimese elukvaliteedist ja tema õiguste vaatepunktist. Sellist head praktikat on rakendanud meie head kolleegid Ühendkuningriigis, Šotimaal, Austraalias ja Uus-Meremaal. Lisaks kirjutaksin meie sotsiaalkaitset reguleerivatesse dokumentidesse sisse sõnad nagu elukvaliteet ja heaolu.

4. Lõpetaksin sotsiaalhoolekandes koormava protsesside kontrolli ja jälgimise. Selle asemel hakkaksin jälgima inimesekeskse tööprotsessi tulemusi ja mõju, nii objektiivseid kui ka subjektiivseid. See tähendab, et saaksime hinnata mõju teenuse kasutajate elukvaliteedile, nende lähedaste elukvaliteedile ja teenuste korraldussüsteemile. Lisaks hakkaksin mõõtma ka kulutõhusust läbi kulutõhususe indeksi. Sellekohased soovitused on Eestile andnud mitmed uuringud, sealhulgas 2017. aasta Praxis oma analüüsis „Pikaajalise hoolduse deinstitutsionaliseerimise mõju hindamise raamistik”.

Parim ja kõige valusam õppetund, mille sotsiaalvaldkonnas tegutsedes oled saanud?

Keeruline on esile tuua vaid ühte. Minu parimad kogemuslikud õppimised on olnud tööalased. Olen neid kogunud koostööd tehes nii abivajajate kui ka koostööpartneritega. Näiteks on hea õppetunni andnud olukord, kus olen tundnud jõuetust ja kaastunnet ema vastu, kelle ennetähtaegselt vanglast vabanenud ja kriminaalhoolduse all olev poeg on taas tagasi vanglasse minemas, sest ta ei ole täitnud vabanemise tingimusi. Teisena meenub kohe kohtumine tahtevastaselt psühhiaatriakliinikus ravil oleva tugeva ajutrauma tagajärjel oma eluolukorrast igasuguse reaalsuse taju kaotanud patsiendiga. Üheskoos arutlesime, kuidas on võimalik tema elukorraldust tagada peale haiglat. Kolmandas olukorras kaalusin koos hoolekandeasutusest lahkunud raseduse viimases faasis oleva skisofreenia diagnoosiga noore ema tuleviku väljavaateid. Käisime läbi võimalused, kuidas ta oma last iseseisvalt kasvatada saaks ning kuidas luua selle katsetamiseks võimalusi koostöös lastekaitse ning haigla sünnitus- ja lasteosakonnaga. Lühidalt, olen saanud õppetunde, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja mulle tõesti meeldib Toomas Hendrik Ilvese öeldu: „See mis tõi meid siia, ei aita meid siit edasi.“ Arvan, et see on kehtinud kõigi nende õppetundide kohta.

Kõige valusama õppetunni osas jagan ühte kogemust, mis on mulle meelde jäänud kui üle keha jooksev põletav tunne. Nimelt tuli psühhiaatri tungival soovitusel viia sügava dementsuse diagnoosiga eakas vanaproua, kes elas koos oma skisofreenia diagnoosiga pojaga, hoolekandeasutusse. Kusjuures, poeg oli vanaproua hooldaja ning vanaproua ise oma kodus sisuliselt poja vang. Sõites hoolekande asutuse ette, tuli vanaproua täielikku segadusseisundisse selguse hetk. Ta istus parasjagu minu kõrval auto esiistmel, võttis minu põlvest kinni ja küsis: „Tüdruk, mida sa nüüd teed?“. Mul tuli väga selgelt enda ajus läbi lasta kõik seaduslikud ja inimlikud kaalukausid, et mul endal oleks selles hetkes selge, mida ma siis nüüd teen ja miks ma seda teen.

Sotsiaalvaldkonnaga käib käsikäes oht läbi põleda. Kuidas seda ennetada?

Eelkõige tunnistamisega, et ka mina olen inimene. Inimene, kes võib väsida, eksida ning ei pea kõike ise teadma, vaid võib ja isegi peab abi paluma. Enesehoid algab enda kui kõige olulisema tööriista väärtustamisest, selle eest hoolt kandmisest ja mõttelaadist, et „mina tean“ suhtumine kehtib ainult iga inimese enda kohta, mitte tuge otsima tulnud abivajaja elu kohta. Lisaks sellele saab palju ära teha ka tööandaja. Tegelikult lausa peab. Töötaja hoidmiseks tuleb jälgida, et tal oleks mõistlik töökoormus, tööülesannete jaotus ja võimetele vastav töö. Kindlasti aitab selle tagamisele kaasa hea meeskond, turvatunne, omavaheline usaldus ja võimalus kasutada mentorlust ka siis, kui oled juba pikaajaline valdkonna töötaja, ja supervisiooni tööalase arengu toetajana.

Öeldakse, et sotsiaalvaldkonna töötaja loob igapäevaselt ühiskonda väärtust? Kuidas oled sina selle mõtte enda jaoks lahti mõtestanud?

Ma arvan, et iga loov ja töötav inimene loob oma võimete kohaselt oma elule väärtust. Inimlikkus, väärikus, austus inimelu vastu, selle alguse ja lõpuga, ning võrdsus elus on minu jaoks ainsad tõelised väärtused. Aeg-ajalt esitan endale küsimusi, miks ma teen just seda, mida ma teen, mis tähendus sellel on ja mida mina saan teha, et maailm oleks rohkem elusam, inimlikum, väärikam ja turvalisem. Ma arvan, et täna saan mina oma rollis samuti astuda samme selle poole, et need väärtused oleks ühiskonnas nähtavad ja tagatud ka neile, kes seda kõige enam vajavad. Näiteks, kui olin rohujuure tasandi sotsiaalvaldkonna töötaja ehk puutusin oma igapäevases töös rohkem kokku abivajavate inimestega, siis avaldasin neile otsest ja vahetut mõju läbi oma inimliku isiksuse, väärtuste, hoiakute ja ametialaste oskuste. Usun, et igaüks meist on läbi oma isikliku eeskuju aitajana ühiskonnas abivajavate inimeste mõjutaja.

Oled öelnud, et veedad meelsasti oma vaba aega koos lähedastega. Mida teile üheskoos kõige enam teha meeldib?

Minu lapsed on juba täiskasvanud ja hindan väga kõiki neid hetki, mis koos veedame. Tähistame oma kohtumisi tavaliselt mõnusa söögi, mõne ühise reisi, ühiste jalutuskäikude või põnevate uute lauamängudega. Sageli ka mõnusa Saare saunaga.

Mis raamat sul hetkel öökapil on ning millest see räägib?

Minu öökapil on alati korraga mitu pooleliolevat raamatut. Vastavalt sellele, mis tunne mul õhtul on või mida on hetkel vaja, valin, mille avan. Kuna ma olen taas õppimise teel, siis on hetkel seal mitu erialast raamatut ja ilukirjandus peab veidi ootama. Puhkuse ajal olen tavaliselt ikka vähemalt ühe ilukirjandusliku või ajaloolise taustaga populaarteadusliku raamatu läbi lugenud. Erialasest kirjandusest on hetkel pooleli Robin Shoheti ja Peter Hawkinsi kirjutatud „Supervision in the Helping Professions“ ja taaslugemisel Martti Lindqvisti teos „Aitaja vari“. Ilukirjandusliku poole pealt ootab lugemist Masha Gesseni „Tulevik on ajalugu – kuidas totalitarism Venemaal taas maad võttis“.

Rahvusvahelisel sotsiaaltöö päeval tunnustati sind aasta ESTA liikme tiitliga. Mis emotsioone taoline tunnustus sinus tekitas?

Emotsioonid olid muidugi positiivsed! Olen tänulik selle tunnustuse eest ja jagan seda kui kiitust ja pikka paid meie Lääne piirkonna inimestele, kes leiavad järjepidevalt aega oma igapäevase töö kõrvalt selleks, et ESTA kolleegidega kokku saada. Meie igakuistesse kohtumistesse panustatud aeg on loonud väärtusliku keskkonna, kus saame omavahel kogemusi jagada, koos mõelda ning ühist mõtte- ja tegevusruumi luua.

Kui kaua oled olnud ESTA liige ja mis ajendas sind organisatsiooniga liituma?

Ma arvan, et ilmselt aastast 2007. Liitusin, sest olen alati tahtnud kaasa rääkida valdkonna arengutes. Lisaks, kuuludes eriala organisatsiooni saan osa ühistest teadmistest, kaasa rääkida ühiskonnas olulistel teemadel ning seista eriala väärtuste eest.

Mida Esta liikmeks olemine on sulle andnud?

ESTA liikmeks olemine on mulle andnud kuuluvuse ja erialalise kogukonna tunde. Liikmena saan võimaluse olla sotsiaalvaldkonna jaoks oluliste muutuste juures, nende osas kaasa rääkida ja kujundada kogu valdkonna mainet. Boonusena on veel igal liikmel suurepärane võimalus saada osa ja olla kursis sotsiaalvaldkonnas toimuvaga üle-eestiliselt. Taoline võrgustamine ja kontaktide loomise võimalus üle Eesti hoiab mind valdkonnas toimuvaga kursis.

Mis hoiab sind tänaseni sotsiaalvaldkonnas tegusana?

Ikka imeline inimene, kogukond tema ümber ja ühiskonna korraldus, milles me kõik oma igapäevast elu elame. Usun ka tõsimeeli sellesse, et see, mida ma hetkel teen on tähenduslik nii mulle kui ka sotsiaalvaldkonnale tervikuna vajalik.

Millega sa arvad end tegelevat viie aasta pärast?

Loodan, et olen rõõmus vanaema, kes ronib aeg-ajalt õunapuu otsas ja reisib Kurru-nurru-vuti saarele. Selle kõige vahepeal toetan valdkondliku eksperdi, mentori, superviisori ja koolitajana meie valdkonnas tegutsevaid praktikuid, teenuseosutajaid ja kohalikke omavalitsusi. Meelsasti teeksin vahepeal ka ise käe valgeks koosloomes ja kokkupuutes inimestega, kelle jaoks sotsiaalhoolekande süsteemi vaja on.

*Katrini tegevustega on võimalik ennast kursis hoida aadressil www.heaabi.ee