Kui inimene keeldub sotsiaaltöötaja abist. Jaagu lugu

 

Erakogu: Meelike Tammemägi

Kui inimene keeldub sotsiaaltöötaja abist. Jaagu lugu

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni (ESTA) juhatus ja eetikakomitee arutasid ajakirja Sotsiaaltöö palvel Kuuuurijas kajastatud äärmuslikes tingimustes elava Jaagu lugu, mida kommenteeris oma veebilehel ka Põltsamaa vallavalitsus. Kirja pandud mõtteid täiendas Airi Mitendorf.

Sotsiaaltöötajatena puutume sageli oma töös kokku keerukate ja mitmetähenduslike olukordadega, mille lahendamisel tuleb kaaluda vastandlikke huve ja seisukohti.

Olukordade keerukus moodustub erisugustest kooslustest (indiviidid, rühmad, kogukonnad), võimekustest ja võimalustest, kujunenud identiteetidest ja väärtushinnangutest, kehtestatud reeglitest ja traditsioonidest. Sellistes olukordades on sotsiaaltöötajal vaja lõimida eri oskusi ja teadmisi, et samm-sammult aidata inimestel, perekondadel ja kogukondadel lahendada probleeme ja suurendada heaolu (Mitendorf 2019 ja 2020).

Keerukad olukorrad on need, kus inimene ei suuda või ei soovi abistajaga kontakti saada. Keeruline on mõista tõrkumise tagamaid ja veenda inimest abi vastu võtma. Levinud on arusaam, et sotsiaaltöötajal on eetiliselt õige austada teovõimelise inimese soovi. Seda näivad toetavat ka sotsiaaltöö eetikapõhimõtted.

Rahvusvahelisest dokumendist „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös” (IASSW 2018) leiame järgmise punkti: 4.2. Sotsiaaltöötajad austavad ja edendavad inimeste õigust teha oma valikuid ning ise otsustada, kuni see ei kahjusta teiste õigusi ja seaduslikke huve. Tõsi, hea abi on see, mida inimene ise soovib.

Ent Jaagu loo lahti harutamisel tuleb siiski alustada sotsiaaltöö eetikapõhimõtete põhiseisukohtadest: „1.2. /…/ Austame inimesi, kuid vaidlustame nende uskumusi ja tegusid, mis alavääristavad või märgistavad neid endid või teisi inimesi.

Niisiis peab sotsiaaltöötaja püüdma kaitsta inimest ka tema enda eest, mitte ainult teisi tema eest või teda teiste eest. Halva enesekohtlemise juured võivad olla Jaagu senises elus. See, et sotsiaaltöötajad on saanud Jaaguga kontakti ja ta minimaalsegi abi vastu võtab, on suur samm. Võib öelda, et Jaagul on valmisolek olla osaline abistavas suhtes. On, kust edasi minna.

Tähtis on teadvustada nii enda kui ka abi vajava inimese väärtusi, suhtlemisel tekkivaid võimalikke vastuolusid ja inimeste mõju üksteisele: „1.3. Sotsiaaltöötajad on teadlikud, et punktis 1.2 mainitud eristamine nõuab kriitiliselt refleksiivset praktikat. Sotsiaaltöötajad (nagu ka need, kellega suhtleme) toovad kohtumisele kaasa kogu oma senise elu, oma mured ja rõõmud, usulised, vaimsed ning kultuurilised arusaamad. Kuidas teine inimene mõjub spetsialistile ja vastupidi – selle kriitiline reflekteerimine olgu igapäevase eetilise praktika alus.

Tulles tagasi punkti 4.2 juurde – see on üldine põhimõte, millest lähtudes eetiliselt kaalutleda inimese enesemääramisõiguse üle, aga mitte seadus, mida täht-tähelt järgida. Samas peatükis allpool ongi öeldud, et indiviidi enesemääramine on ideaal, mis saab teostuda teatud tingimustel: „4.6. Sotsiaaltöötajad on teadlikud, et indiviidide toimevõimekus lõikub struktuursete tingimustega ning et enesemääramine on ideaal, mille saavutamiseks on vaja niisuguseid ressursse nagu hea haridus, väärikas töökoht, tervisehoiuteenuste kättesaadavus, turvaline ja püsiv eluase, kaitstus ning turvalisus, nõuetekohane veevärk ja kanalisatsioon, puhas vesi, reostamata keskkond ning info kättesaadavus.

Niisiis tuleb arvesse võtta, et inimese toimevõimekus, sh võime teha mõistlikke eluotsuseid, on seotud tema käsutuses olevate (ja elu jooksul olnud) ressurssidega. Ilmselgelt ei ole Jaak saanud mingil põhjusel kasutada ühiskonnas üldiselt loomulikuks peetavaid hüvesid ega ole teda neist ka adekvaatselt teavitatud (ka info on hüve!).

Ajaolud, miks nii on juhtunud, ei viita tingimata kellegi tegemata jätmisele. Eraklikkusel on palju omavahel läbipõiminud põhjuseid, sh ühiskonna väärtussüsteem, keskkondlikud võimalused, majandusolud, inimese enda valikud, veendumused, harjumused, aga ka kunagised traumeerivad kogemused.

On oht näha ühiskonna aktiivsest elust kõrvalejäämist inimese enda valikuna või pelgalt sotsiaaltöötaja tegemata tööna. Oluline on mõista, et inimeste probleemid paigutuvad erinevatesse eluvaldkondadesse ja sotsiaaltöötajatena vajame eri eluvaldkondade spetsialistide teadmisi ja kogemusi, et kutsuda ellu muutusi ka väga keerukates olukordades. Pealtnäha lihtsad olukorrad osutuvad lähemal vaatamisel keerukaks tähenduste võrgustikuks.

Sotsiaaltöötajatena saame Jaaku mõista, motiveerida ja veenda, kuid peame lähtuma tema eluilmast, pakkuma midagi, mis on talle arusaadav ning tema meelest ihaldusväärne ja kooskõlas tema vajadustega. Iga edusamm võib võtta aega kuid, kui mitte aastaid. Väline surve kiirele muutusele võib mõjuda vastupidiselt ja kaotada inimesel motivatsiooni oma elu muuta. Muudatused peaksid toimuma inimesele sobivas suunas ja tempos.

Jaaku oleks võimalik tema harjumuspärases keskkonnas vähehaaval millegi paremaga harjutada nii, et säiliks tema väärikus ja enesemääramistunne, kuid samal ajal oleks ta olukord võimalikult inimlik. Tegutseda tuleb delikaatselt, ja olukorda tuleb aeg-ajalt hinnata uuesti, et saaks võtta arvesse inimese muutuvaid vajadusi.

Viimaste uudiste põhjal võib tunda heameelt ka selle üle, et Jaagu loos on asjad nüüd kiiremini liikuma hakanud ning lühikese ajaga on suudetud ära teha mitmeid asju, mis tunduvad mõistlikud ja loodetavasti parandavad tema elujärge.

Selle loo kontekstis võiks mõelda ka järgmistele eetikadokumendi punktidele:

  • 7. Sotsiaaltöötajad on teadlikud, et valitsevad sotsiaalpoliitilised ja kultuurilised diskursused ning toimimisviisid toetavad paljusid enesestmõistetavaid arusaamu ja takistavad vaba mõtlemist, mille tulemusena peetakse normaalseks ja loomulikuks paljusid eelarvamusi, diskrimineerimist ja allasurumist, ärakasutamist, vägivalda ning kõrvalejätmist.

 

  • 8. Sotsiaaltöötajad mõistavad, et suurendades järjekindlalt kriitilist teadlikkust, mis vaidlustab ja muudab enesestmõistetavaid arusaamu iseendas ja inimestes, kellega me tegeleme, loome aluse eetilisele diskrimineerimisvastasele praktikale.

 

Sotsiaaltöös tegeleme pidevalt eriala identiteedi taasloomisega ja eriala positsioneerimisega suhetes naabererialadega ning ühiskonnas laiemalt.

Kuigi Jaagu loos toimiti seaduste ja eetikapõhimõtete kohaselt, tuleb vooruseetikast lähtudes mõelda ka sellele, millisena näitab olukord vallaametnikke ja kuidas see mõjutab sotsiaaltöö mainet. See sunnib endalt küsima: „Kuidas olla hea sotsiaaltöötaja? Milline inimene ja milline sotsiaaltöötaja ma enda ja teiste silmis olen, kui niimoodi toimin?” ning „Kas me oleme kõiki võimalusi proovinud? Mida oleks meil veel võimalik teha?”. Nende küsimuste reflekteerimisel vajab sotsiaaltöötaja tuge oma juhtidelt ja kolleegidelt.

Head sotsiaaltöötajad, ootame teid sel teemal arutlema ning jagama ka oma kogemusi. Andke palun teada, mida võiks teie arvates teha, kui inimene keeldub abist ning tema eluviis ja harjumused riivavad oluliselt kaaskodanike arusaamu normaalsetest elutingimustest. Kirjutage meile aadressil ajakiri@tai.ee, kui soovite jagada oma lugu ajakirja Sotsiaaltöö ja ESTA veebilehel (soovi korral anonüümselt).