Särasilmselt sotsiaaltööst. Ervin Raudsik: Sinu jaoks loodu tuleb ise sinu juurde

Särasilmselt sotsiaaltööst. Ervin Raudsik: Sinu jaoks loodu tuleb ise sinu juurde

Isiklikust kogemusest tuleb tahe olla olemas nende kõrval, kes on raskustesse sattunud.

Olen sotsiaaltöö valdkonnas töötanud peaaegu 35 aastat. Kuidas ma sellele tööle sattusin? Kas see oli minu teadlik valik või viis elu ise mind selle töö juurde? Võin öelda, et kui midagi on sinu jaoks loodud, siis see tuleb ise sinu juurde. Minu unistus oli õpetajatöö, seega läksingi pärast keskkooli õppima Tartu ülikooli. Elu tegi korrektuurid ja 1990. aastal sattusin tööle erikooli, kus alustasin kasvatajana. Sealt edasi tulid lastekodud, riiklik ohvriabi. Järgnes kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöö, mida eri ametikohtadel olen teinud 15 aastat. Töö kõrvalt omandasin sotsiaalhooldaja ja seejärel sotsiaaltöötaja kutse. Kuidagi on nii läinud, et vaatamata oma tahtele olen tihedalt kokku puutunud just erivajadustega inimestega.

Erivajadus võib olla mõni puue, kuid see võib ju olla ka sõltuvushäire või lein, lahutus jm. Kõigi eluteele võib tulla takistus, mis ei kuulu argipäeva juurde, ootamatu sündmus, mis tuleb ellu, olenemata sellest, kas oled rikas või vaene, president või tavaline töötaja. Elu võib meid raputada, vaatamata sellele, kus oleme. Vajad kellegi abi ja toetust, tunned, ootad kedagi enda kõrvale, kes kuulaks ja oleks lihtsalt olemas.

Ei ole minu oma elugi möödunud nende raputusteta: olen olnud läbi põlenud, sõltlane, töötu, olen pidanud ootamatult jätma hüvasti lähedastega nii haiguse kui ka õnnetuse pärast … Mind on hoidnud püsti just kolleegid, kes on olnud minu kõrval rasketel hetkedel. Isegi siis, kui mõni sõber on neil rasketel aegadel hoidnud eemale, sest ta lihtsalt ei tea, kuidas käituda. Kolleeg tööl on see, kes on sinu kõrval, sest ta ei saa eemale hoida. Isegi lihtne küsimus „Kuidas läheb?‟ või „Kuidas vastu pead?“ annab jõudu vastu pidada.

Isiklik kogemus on see, millest tuleb tahe olla olemas nende kõrval, kes on raskustesse sattunud. Kogu selle töö jooksul alati jäänud mõne abivajajaga pikemalt suhtlema ka väljaspool tööd. Jäädki mingiks ajaks talle ainukeseks toeks, keda ta veel usaldab, keda kuulab, kes annab talle jõudu, et edasi pingutada.

Olen vahel ka mõelnud, et enam ei jaksa ega suuda. Aga mõeldes positiivsele tagasisidele, saan aru, et teen seda, mida oskan ja millest on kellelgi olnud abi ning tuge, näiteks kui 15 aastat hiljem võtab ühendust inimene, kelle jaoks olid olemas raskel ajal ja tol hetkel tundus, et sellest kõigest ei olnud abi. Ta tuleb, otsib sind üles ja lausub: „Aitäh, et sa mind 15 aastat tagasi toetasid, muidu oleks ma oma elu lõpetanud vanglas. Aga mul on tänu sinu toetusele nüüd töö, pere ja lapsed.“ See on hetk, kui pisar tuleb silma ja mõistad, et lihtsast ning siirast hoolimisest või mõnest sõnast võib raskel hetkel olla kellelgi väga palju abi.

Hetki, kui olen saanud sellist tagasisidet, on 35 aasta jooksul õnneks olnud rohkem kui üks. Need hetked hoiavad mind selles töös. Hetked, millest saad jõudu, et jätkata. Kahjuks on sotsiaaltöö selline, et positiivset tagasisidet ei anta tihti, pigem kuuleme, kui halvasti kõik on.

Jõu annab see, kui kuuled, et kellegi elus on toimunud muutus. Üldiselt tulevad tänusõnad siirast südamest. Olge õnnelikud, olge olemas ja kiirake seda! See tuleb ringiga teieni tagasi.

Minu juhtpõhimõte on, et „Parim asi, mida te saate teha teiste, iseenda ja maailma heaks, on olla õnnelik“ (Sonia Choquette).

Ervin Raudsik

Saaremaa Vallavalitsuse eestkostespetsialist