Särasilmselt sotsiaaltööst. Helen Kool: Teen oma unistuste tööd

Särasilmselt sotsiaaltööst. Helen Kool: Teen oma unistuste tööd

Võin julgelt öelda, et mina teengi oma unistuste tööd. Ühtehoidvate kolleegidega kujundame tuleviku sotsiaaltöötajad ja anname oma panuse paremasse ühiskonda.

Minu tee sotsiaalvaldkonda on olnud üsna sirgjooneline. Gümnaasiumi lõpus eriala valides köitis mind just sotsiaaltöö. Kuigi sain sisse ka teisele erialale Tartu ülikoolis, valisin tollase Tallinna pedagoogikaülikooli veel üsna värske sotsiaaltöö suuna. Õpingute ajal oli Tallinnas ja ka mujal suuremates linnades suur probleem tänavakodututega ja nii sai minu bakalaureusetöö teemaks kodutuse probleemi kajastamine trükimeedias. Samal teemal kirjutasin ka magistritöö. Huvitava kokkusattumusena leidsin hiljem oma põhikoolitunnistuste juurest üheksanda klassi proovikirjandi, mis oli 1995. aastal kirjutatud teemal „Kodu ja kodutus“.

Ma pole tänaseni kordagi oma valikus kahelnud. Tööelu viis mind algul avaliku teenistuse arendus- ja koolituskeskusesse projektitööd tegema, seejärel juba Lääne-Virumaale kooli sotsiaalpedagoogiks. Sotsiaalpedagoogika valdkond oli tol ajal uus ja jooksvalt tuli maha märkida ka piirid, kus lõpeb õpetaja ja klassijuhataja töö ning algab sotsiaalpedagoogi oma. Ehitasime lennukit samal ajal, kui sellega juba lendasime. Õppisingi töö käigus, millised on sotsiaalpedagoogika võimalused ja piirid, kuidas teha koostööd perede ja ka ametnike võrgustikuga, proovisin kätt projektide kirjutamisel.

Kogemused koolis tõid mu mõni aasta hiljem juba õppejõu töö juurde: hakkasin tolleaegses Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis sotsiaalpedagoogikat õpetama.

Õppejõuna olen töötanud juba enam kui 15 aastat, nendest viimased õppekava juhi ja juhtiva lektorina Tallinna tehnikakõrgkoolis. Töö kõrgkoolis on andnud mulle vabaduse luua uut ja jagada seda ka teistega. Meie heaolutehnoloogialabor on esimene omataoline Eestis ja aitab õppida tundma võimalusi, kuidas toetada heaolu hoolekandeasutustes.

Töö üliõpilastega on tähenduslik ja vastutusrikas: kaudselt vastutame ju meie selle eest, milline on tulevane sotsiaaltöömaastik. On põnev jälgida, kuidas õppijad kolme koos veedetud aasta jooksul muutuvad: uued teadmised ja praktilised kogemused, välisõpingud jm muudavad mõnikord inimesi märkimisväärselt.

Võin julgelt öelda, et mina teengi oma unistuste tööd. Nagu sotsiaalvaldkonna töötajatele kohane, on mu kolleegid toetavad ja ühtehoidvad: ühiselt saame kujundada tuleviku sotsiaaltöötajad ja anda oma panuse paremasse ühiskonda. Rahvusvaheline koostöö ja projektitöö on toonud meie ellu palju uusi kontakte ja värskeid uuenduslikke ideid.

Unistan, et tulevastel inimestega töötavatel spetsialistidel oleks võimalus süvitsi tegeleda oma elu keerdkäikude ja traumadega enne, kui nad liiguvad tööellu ning sotsiaalvaldkonna töötajatel oleks alati kusagil tugi, kui nad oma keeruliste emotsioonidega hätta jäävad.

Mõned põhimõtted, mis on tulnud kogemustega.

  • Tee alati hästi, tee laitmatult. Isegi kui saab minna lati alt, ei tähenda see, et seda võimalust peaks kasutama.
  • Inimesed õpivad eeskuju kaudu, eeskuju innustab – jutt ilma tegudeta ei maksa mitte midagi.
  • Loodus on alati esmane – kõik, mis on, asetseb looduskeskkonnas. Kui inimese kontakt loodusega on katki, järgnevad alati üht või teist liiki kannatused

Helen Kool

õppejõud, sotsiaaltöö õppekava juht

ESTA liige