Särasilmselt sotsiaaltööst. Kaili Käesel-Maastik: Tänu sotsiaalvaldkonna töötajatele on maailm kindlasti parem paik

Särasilmselt sotsiaaltööst. Kaili Käesel-Maastik: Tänu sotsiaalvaldkonna töötajatele on maailm kindlasti parem paik

 

 

Elu on juhatanud õigele rajale ja kandnud hoolt, et kõik läheks plaani järgi.

Minu teekond sotsiaalvaldkonnas algas umbes paarkümmend aastat tagasi. Olin noor ema ja otsisin kodu läheduses tööd. Lastega jalutamas käies avastasin koha, mille nimi tol ajal oli Kogula hooldekodu. See oli väike ööpäevaringset hooldusteenust pakkuv erihoolekandeasutus, mis enam ei tegutse. Juhuse tahtel sain sinna töökoha ja sellest ajast olen jäänud sotsiaalvaldkonnale truuks.

Vajadusest ja huvist uute teadmiste järele asusin õppima Kuressaare ametikooli sotsiaalhoolduse erialale ja aastaid hiljem omandasin ka sotsiaaltöötaja hariduse. Õppides ja samal ajal erialal töötades sai selgeks, et see on minu valdkond. Saan öelda, et elu ise juhatas õigele rajale ja on kandnud hoolt, et kõik läheks plaanipäraselt.

Sotsiaaltöö kõigis oma variatsioonides on nagu südasuvine õrn-valge uduloor, mis märkamatult mähib sind endasse ning ühtäkki tunned, et oled sellest läbi imbunud. Sotsiaaltööga ongi ilmselt nii, et teed seda südamega või ei tee üldse.

Mis mind selles töös köidab? See tunne, kui saad kliendi vabatahtlikult koostööd tegema, on võrreldav hetkega, kui parim sõber sind tunnustavalt vaatab. Esikohal on koostöö inimese ja tema perekonnaga. Lõppude lõpuks taandub kõik inimese enda motiveeritusele ja lähedaste toetusele. Rasked hetked lahustuvad aja jooksul ja tuhmuvad mälestusteks, probleemidest saavad proovikivid ja õppetunnid, millesse tuleb loovalt suhtuda. Minu juured on sügaval Saaremaa mullas, pole olemas probleeme, mida kajakakisa ei summutaks ega merekohin leevendaks.

Usun, et tänu oma klientidele olen märksa parem inimene.

Sotsiaaltöötaja otsused muudavad inimeste elu ja vastutus on väga suur. Üks eksimus võib kõndida sinuga kaasas nagu poritükk kanna all, raputa, kuidas tahad, maha see ei kuku. Tähtis on endale meenutada, miks ja kelle jaoks ma seda tööd teen. Seetõttu on refleksioon selles valdkonnas oluline.

Sotsiaaltööst räägitakse enamasti negatiivse tooniga, kuid tegelikult ei tähenda see enam ammu ainult toimetulekutoetust ja toiduabi. Tänu sotsiaalvaldkonna töötajatele on maailm kindlasti parem paik ja headust ning hoolivust ühiskonnas rohkem.

Sotsiaaltöötaja on justkui maalikunstnik, kes kunagi ei tea, kas tema loodud teos kiidetakse heaks või satub kriitikatule alla.

Unistan sellest, et inimesed ei oleks üksteise vastu nii kriitilised, vaid püüaksid mõista ja aktsepteerida ka erinevusi ning hooliksid enda ümber toimuvast rohkem.

Mulle meeldib endale ja klientidele sageli öelda, et kõik läheb hästi, maakera pöörleb edasi ja keegi ei kuku maha. Põhimõte, millest lähtun, on lihtne. Saja-aastane Linda Kääramees on selle kenasti sõnadesse sättinud: „… naera ja naerata palju, ära vihka, vaid armasta, tee tööd, mida armastad.“

Kaili Käesel-Maastik

MTÜ Masaan Kesk-Eesti koordinaator