Särasilmselt sotsiaaltööst. Pille Jaasi: Sotsiaaltöö on päris elu

Särasilmselt sotsiaaltööst. Pille Jaasi: Sotsiaaltöö on päris elu

Mulle meeldib, et sotsiaalvaldkond esitab pidevald uusi ja põnevaid, keerulisi ülesandeid. See hoiab vaimu erksa ja sunnib kogu aeg ennast arendama ning juurde õppima.

 

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis …“ Nii võin ka mina oma lugu alustada: kui ma töötukassa uksest sisse astusin, ei teadnud ma sotsiaaltööst midagi.

Mul oli taskus koka-kondiitri eriala tunnistus, olin kolme lapsega üksi. Jäin töötuks, sest ei saanud kellaajaliselt ühendada lasteaia lahtioleku ja tööpäeva lõpu aegu.

Aasta oli siis 1997, reeglid olid ranged. Töötukassast öeldi, et kui oled kokaks õppinud, siis pead kokana töötama. Kuulsin, et kõrval lauast saadeti klient nõustaja juurde, tahtsin ka minna, aga ei lubatud. Läksin salaja. Tegin testi ja tuli välja, et ainuke amet, mis mulle sobis, on töö inimestega.

Sel ajal oli just alanud ka üks sotsiaalhoolduse kursus ja mind suunati sinna tingimusel, et otsin endale enne töökoha. Anti kaasa Tartu Hooldekodu aadress. Läksin, sain töö ja sotsiaaltöö röövis mu täielikult.

Viie aasta jooksul, mis ma Tartu Hooldekodus töötasin, õppisin palju, tegin ka palju tööd. Ametilt olin tegelusjuhendaja, aga asendasin hooldustöötajaid, tehes nii päeva- kui ka öövalveid. Vajadusel küpsetasin köögis ka kringleid. Olen tänulik tolleaegsele Tartu Hooldekodu juhataja Astrid Kütile, et ta mind korralikult „müksas“ – tänu temale olen jõudnud siia, kus praegu olen.

Samal ajal sain ka aru, et pean edasi õppima. Võtsin ette õpingud Tallinna Pedagoogilises Seminaris, kaks aastat sotsiaalhoolduse erialal. Lahkusin küll hooldekodust, aga jätkasin samal lainel, läksin isiklikuks abistajaks.

See töö äratas mind üles, avas mu silmad ja raputas elule. MTÜ Händikäpp liikmetega koos veedetud aeg näitas mulle tõelist maailma. Me võime halada ja viriseda, et on raske, me ei tule oma eluga toime, kuid meil on käed ja jalad terved. Aga on inimesi, kellel on küll mitmesugused puuded, liikumis- või ka rääkimisraskused, aga nad on tegusad ja rõõmsad. Paljudel on kõrgem haridus. See ajas mul sees kõik keema, et mis mind takistab edasi pürgida.

Võtsin endale lisatöö haiglas põetajana ja asusin sotsiaaltööd õppima.

Elu aga tegi vahepeal omad korrektuurid ja läksin tööle täiesti teise ametisse, mida arvasin, et kunagi ei tee. Inimesi oli palju, lugusid veel rohkem. Mõtlesin, et enne kui diplomit ei ole, sotsiaaltööd ei tee. Lõpuks sain diplomi ka kätte.

Sügisel 2013 hakkasin otsima erialast tööd ja sain kutse vestlusele Tootsi Hooldekodusse. Kui tuli kiri, et mind on valitud Tootsi Hooldekodu juhatajaks, olin ehmatanud nii, et poeg ütles: „Teised hüppavad rõõmust lakke ja on õnnest ogarad, aga sina teed hirmust püksi.“

Minu esimene tööpäev oli 2014. aasta 3. jaanuar ja sellest ajast peale ei ole ma kahetsenud ühtegi päeva, mis olen selles majas tööd teinud. Oleme koos töötajate ja hoolealustega õppinud ning arenenud. Igav ei ole kunagi, ühtegi ühesugust päeva ei ole.

Muidugi kaasneb selle tööga ka suur kurbus, aga see pole ju eesmärk. Vahel istun ja vaatan meie elanikke ning olen õnnelik, et ma just siia sattusin.

Sotsiaaltöö on päris elu. Kõik, mis juhtub, tuleb lahendada kohe. Kedagi ei saa jätta sinnapaika ega tema muresid edasi lükata, hädas olevat inimest tuleb kohe aidata. Kohe tegutsemine ja probleemide lahendamine ongi edasiviiv jõud, mis mind paelub. Kunagi ei ole samasuguseid juhtumeid, kõik on erinevad. Igast juhtumist, igalt inimeselt on midagi uut õppida.

Raske on siis, kui tõstad endast kogukamat asja, inimesega seotud asjad tuleb kohe lahendada, selgeks rääkida, inimese jaoks elamisvääriliseks kohandada.

Mind on sotsiaaltöö muutnud rahulikumaks, elu ei ole enam keeristorm mu ümber. See muidugi on ka seotud ealiste muutustega. Hea on ühiskonnas kujunenud arusaam, et me kõik vananeme ja vajame seetõttu rohkem tähelepanu. Mulle meeldib, et see valdkond esitab pidevald uusi ja põnevaid, keerulisi ülesandeid. See hoiab vaimu erksa ja sunnib kogu aeg ennast arendama ning juurde õppima.

Unistama peab, unistama peab suurelt ja unistustel on kombeks täide minna. Mina olen selle poolest väga õnnelik inimene, minu unistused on täide läinud. Muidugi jäävad muist veel tulevikku, mis on seotud pere ja tööga, aga üks suur unistus on ühiskondlik. Soovin, et meedia hakkaks kajastama häid, positiivseid hoolekandeasutuste lugusid.

Üha rohkem hakkan aru saama ütlusest, et lihtsam on hukka mõista, aga prooviks mõista.

Pille Jaasi

Tootsi Hooldekodu juhataja

ESTA liige

Nominent ESTA tunnustuskonkursil “Aasta sotsiaalvaldkonna asutus (sh asutuse juht) 2023”