Särasilmselt sotsiaaltööst. Simone Epro: Kuidas sai sotsiaaltöötajast koolitaja?

Särasilmselt sotsiaaltööst. Simone Epro: Kuidas sai sotsiaaltöötajast koolitaja?

 

 

 

 

 

 

 

Minu lugu räägib sellest, miks ma otsustasin sotsiaaltöösse sukelduda ja seda õppima minna, millised on olnud sellel teekonnal minu kogemused ja motivatsioon ning kuidas on minust kujunenud sotsiaalvaldkonna koolitaja ja ettevõtja.

Keskkoolis arvasin mingil ajal, et ma ei lõpetagi kooli. Olin see teismeline, kellele meeldis reegleid rikkuda, sõbrad olid esikohal ja kool teisejärguline. Mõtlesin vahepeal, et võtan koolist paberid välja ja lähen täiskasvanute gümnaasiumi ning kordan kümnendat klassi. Kuid siis tuletas põhikooli klassijuhataja mulle meelde, et minus on tohutu potentsiaal ja ta usub minusse. Tema sõnad jäävad mulle alatiseks meelde, sest see oli moment, kui otsustasin end kokku võtta.

Milline on minu tulevik? Kas ma tahan tegeleda inimestega?

Pärast keskkooli otsustasin minna lapsehoidjaks õppima, sest ühe aastaga haridus omandada tundus tol ajal ahvatlev. Õppides mõistsin, et mind huvitavad inimestega seotud protsessid, inimeste heaolu ja see on suund, kuhu tahan liikuda. Aastal 2012 otsustasin minna edasi õppima hooldustööd, sest minu vanavanaema sattus hooldushaiglasse ning teda vaatamas käies mõistsin, kui tähtis on, et meid abistaksid elutee lõpus empaatilised ja pädevad spetsialistid. See oli ka aeg, kui avastasin endas huvi sotsiaaltöö vastu, sest me kõik ju soovime, et meid ümbritseks maailm, kus on palju hoolimist ja üksteise abistamist.

Tartu tervishoiu kõrgkoolis hooldustööd õppides sain aru, et minus on ülitugev tung muuta maailma. Selleks on oluline olla oma ala spetsialist ja omandada kõrgharidus, mistõttu läksin Tallinna ülikooli sotsiaaltööd õppima. Magistrikraadi sain Tartu ülikoolis ja see on toonud mind nüüd siia teile seda lugu rääkima.

Kas sotsiaalvaldkonnas saab teha karjääri?

Alustasin sotsiaalvaldkonnas tööd 2012. aastal. Esimesed kolm aastat töötasin erihoolekandes tegevusjuhendajana nii Viljandis kui ka Tartusse kolimise järel. Pärast kõrghariduse omandamist sain võimaluse töötada sotsiaaltöötajana rehabilitatsioonimeeskonnas. Oma karjääri alguseks sotsiaalvaldkonnas aga pean 1. jaanuari 2016, kui alustasin tööd sotsiaalkindlustusametis juhtumikorraldajana. Sellel ametikohal sain ennast pidevalt täiendada ja kogesin ka uusi proovile panevaid olukordi. Sotsiaalkindlustusametis töötamise kaheksa aasta jooksul oli mul au juhtida erinevaid meeskondi ning arendada uusi teenuseid, alustades rehabilitatsiooni- ja erihoolekandeteenustest ning lõpetades ohvriabi, vaimse tervise nõustamise ja kriisitööga.

Viimased neli aastat töötasin kriisist-kriisi. Koroonakriisi ajal abistasin hoolekandeasutuste töötajaid, et ennetada ja vältida läbipõlemist. Seejärel tabas meid Ukraina sõda. Oli vaja kokku panna kriisimeeskond ja hakata seda juhtima, et Lõuna-Eestisse saabunud sõjapõgenikud ei jääks peavarjuta ja saaksid abi.

Usutavasti näitab minu lugu, et sotsiaalvaldkonnas saab karjääri teha, kui haarad initsiatiivi, teed tööd innukalt ja näed, kus on vaja muutusi ning võtad need südameasjaks. Minu töös on olnud ka palju raskeid hetki, kuid nendest on aidanud üle saada inimesed minu ümber, kes teevad oma tööd samuti südamega, ning pidev enesearendamine, et inimesi veelgi paremini toetada. Kriisi aeg on pakkunud ka palju õppimiskohti. Kindlasti on üha olulisemaks muutunud õlatunne, valdkondade ja spetsialistide koostöö ning poliitikakujundajatele teavitamine olulistest muutustevajadustest ehk põhimõte „kus viga näed laita, seal tule ja aita!“.

Koolitajaks ja ettevõtjaks kujunemise teekond

Esimese koolitamisvõimaluse sain 2015. aastal, kui otsiti meeskonnatöö koolitajat tegevusjuhendajatele ja samal ajal hakkasin hooldustöötajatele õpetama juhtumikorraldust Tartu tervishoiu kõrgkoolis. Olen nii tegevusjuhendajaid, hooldustöötajaid kui ka teisi sotsiaalvaldkonna töötajaid aktiivselt koolitanud juba enam kui kaheksa aastat. Olen mõelnud, et ühel ilusal päeval võiks see olla minu põhitöö, sest olles juhtinud erinevaid meeskondi ja teenuseid, olen saanud tagasisidet, et minu tegemised on edukad, efektiivsed ning toetuvad koostööle.

Suvi 2023 oli minu jaoks oluline: töökorralduslikud muudatused sotsiaalkindlustusametis viisid mind otsuseni, et pärast kriisist kriisi töötamist on vaja aeg maha võtta, keskenduda perekonnale, avastada maailma ja teha iseendaga tööd, et seada tulevikusihid. Käisin töönõustaja juures ja läbisin mitu coaching’u-sessiooni, mille tulemusena mõistsin, et nüüd ongi aeg täita unistus – asutada oma koolitusettevõte.

Töötukassa toel läbisin ettevõtluskoolituse ja täiskasvanute koolitaja väljaõppe ning seadsin sihi, et 1. veebruariks 2024 on mul oma ettevõte. Nüüd saan öelda, et ettevõte OÜ WonderTeam on asutatud ja juba ootavad ka esimesed koolitused.

Olen mõistnud, et minu kogemused sotsiaaltöö teekonnal on väga väärtuslikud ja seadsin eesmärgi parandada Eesti hoolekandeteenuste kvaliteeti sotsiaalvaldkonna spetsialistide koolitamise kaudu. Täpselt sellega minu koolitusettevõte tegelebki.

Unistan, et ühel päeval abistavad sotsiaalvaldkonnas meid inimesed, kes teevad tööd südamega ning sotsiaal- ja hoolekandevaldkond ei pea enam kannatama tööjõukriisi pärast ning seda tööd väärtustatakse.

Loodan, et minu lugu ja teekond inspireerib inimesi, kes on suurelt unistanud, kuid pole unistuse täitumiseks veel samme astunud. Kui sul on selge visioon, siis miks oodata. Ei ole alustamiseks paremat päeva kui täna.

Vaata www.wonderteam.ee – ulatan sulle käe ja püüdleme koos tähtede poole!

Simone Epro

sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika MA

OÜ WonderTeam asutaja ja koolitaja

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jaga ka oma lugu, loe täpsemalt siit.