Sotsiaalalatöötajad arutasid konverentsil jätkusuutlikkuse ja tuleviku üle

11-12.oktoobril toimus Tartus, V Spa– ja konverentsikeskuses Eesti Sotsiaaltöö Assotatsiooni (ESTA) poolt korraldatud  konverents teemal „Sotsiaal(t)öö – kuhu ja kellega liigub?“, mille fookuses olid muutused, areng ja koostöö. Kahepäevane üritus tõi Tartusse kokku üle 300 sotsiaalalatöötaja ja valdkonna huvilise. Päeva avas Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ning Tartu abilinnapea Mihkel Lees. 

„26 aastat tagasi oli esimene sellises formaadis kongress sotsiaalalatöötajatele,“ sõnas ESTA juhatuse esinaine Kairit Lindmäe ja lisas, et selle aja jooksul on valdkond teinud kiire arengu. „Kui teemaga alustati, siis olid valdkonna töötajateks ainult sotsiaaltöötajad, nüüdseks on tulnud juurde palju abilisi, näiteks koduhooldustöötajad, võlanõustajad ja kogemusnõustajad.  

Sellest, et valdkond on muutunud, kõneles ka Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kelle sõnul on valdkonna arengud olnud küll suured, kuid lähitulevikus on väljakutsed veel suuremad. „Sotsiaalvaldkond on väga paindlik ning on kohanenud olukorraga, nii ka kriiside ajal. Oleme tulnud kõikidest väljakutsetest tugevamana välja,“ sõnas ta ja jätkas, et suurim ülesanne ja mõttekoht on just seotud arendusega ehk kuidas disainida sotsiaalvaldkonda. „Euroopa keskmine kulu sotsiaalvaldkonnale on 21,5% SKPst, Eestis jääb see umbes 13,5% SKPst juurde,“ tõdes Riisalo. Ta tõdes, et helget tulevikku hetkel ei paista, sest tööturul jääb järjest inimesi vähemaks, kuid ootused teenustele aina suurenevad. „Oleme jõudnud sellisesse kohta, kus oleme elanud paremini, kui meile jõukohane,“ sõnas ta ja jätkas, et tulevikus tuleb peamiselt suunata rõhku avalike teenuste jätkusuutlikusele. „Hetkel on riiklikult sotsiaalvaldkonda hakatud rohkem rahastama, samuti on mitmesuguseid toetusi, kuid sisuliselt me saeme oksa, millel ise istume.“ lausus Riisalo.  

Muret tundis ka Tartu abilinnapea Mihkel Lees, kes enda kõnes keskendus peamiselt sotsiaalvaldkonna väljakutsetele läbi omavalitsusejuhi prisma. „Peame mõtlema sellele, millist sotsiaalhoolekande teenust me soovime, samas ka milline on piisav ning mida me ise lubada saame,“ sõnas ta ja jätkas, et aina rohkem kerkib esile küsimus, kes vastutab ja kust tuleb raha, sest eelarved nii riiklikult kui ka kohalikes omavalitsustes on pingelised ning ainuüksi hooldusreformile kulub omavalitsustel raha selliselt, mida algselt planeeritud ei olnud. „Riik proovib vahepeal teenuseid ümber reformida ning ülesandeid suunata kohalikele omavalitsustele, kuid tihtipeale kaasa antav raha ei ole piisav või ei ole seda üldse,“ sõnas ta. Leesi sõnul on ees ootamas väga suur töö, et muuta kogu sotsiaalvaldkond jätkusuutlikuks ning selgelt kujutada välja ka inimese roll sotsiaalvaldkonnas.  

„Negatiivset uudist on alati lihtsam ajakirjandusse saada kui positiivset,“ sõnas konverentsil esinenud Tartu Ülikooli kommunikatsiooniosakonna juhataja Viivika Eljand-Kärp, kes enda ettekandes rääkis mainest. Samas tõi ta ka paralleeli, et hea maine võib teatud juhtudel võrduda rahaga ning valdkonna enda töötajad peaksid elukutset väärtustama ja mainet kujundama, sest teistel seda üsna keeruline teha.  Sarnasel teemal tegi ettekande ajakirjanik ja MTÜ Elame Veel eestvedaja Kadri Kuulpak, kes on seisnud selle eest, et sotsiaaltöö püsiks pildis ka positiivsete lugudega. Ettekandest jäi kõlama, et konfliktses olukorras tuleks suhelda ajakirjanikuga võimalusel silmast-silma võimalikult ausalt ning igal organisatsioonil võiks endal olla välja töötatud ka hea tava, kuidas levitada infot ja suhelda ajakirjandusega. „Sotsiaalvaldkond võiks olla nähtav ka sotsiaalmeedias,“ tõdes Kuulpak ja tõi näiteid mitmest hooldekodust, kelle tegevusi ka tema huviga jälgib.  

„Rännak mõttepartnerist kaasteelisega,“ kirjeldas Eesti Mentorite Koja juhatuse liige Katrin Kelder mentorlust. Sarnasel teemal oli üles ehitatud ka üks töötubadest, kus kirjeldati mentorlust kui inspireerivat ja toetavat koostöösuhet. Töötoas võttis iga grupp endale rolli, olgu selleks siis omavalitsuse esindaja, klient või ministeeriumi töötaja ning püüti läheneda teemale fookusest lähtuvalt.  

„Kõige lihtsamad asjad on kõige olulisemad. Küsi, kuidas inimesel tegelikult läheb ja kuula teda,“ räägiti töötoas, mille pealkiri oli „Sotsiaaltöötaja kõverpeeglis-ahastus, pettumus, viha, lootusetus, hirm“.  

Lisaks eelnevale sooviti konverentsi raames saada mõtteid sostiaaltöö ning tervishoiuvaldkonna koostöökohtadest. Arutleti selle üle, mida teha, et saaksime ühtemoodi terminiloogiast aru. Selle juures on oluline, et ka inimene, kellele teenust osutatakse saaks aru, mida talle soovitakse öelda.   

„Muutuv töömaailm, muutuvad ootused tööle ja töökohale,“ oli ühe töötoa pealkiri, mida vedas  Eesti Töötukassa juhatuse liige Sirlis Sõmer-Kull. Töötoas jõuti järeldusele, et uue generatsiooni jaoks on loogiline paindlik töötamisviis, mida tihti tööintervjuul enam ei küsitagi. Ühes töötoas arutati selle üle, millist väärtust annab kutse ning millised võiksid tulevikus olla need oskused, mida enim hinnatakse.  

Kui kahepäevane konverents kokku võtta, siis jäid ettekannetest ja töötubadest kõlama märksõnadena paindlikkus, maine, edasisidestamine, koostöö, kangelased, lootus, eneseväärikus, inimlikkus ja tulevik.